Selles uurimuses uurin saagide kasutamist rauaajal Eesti alal, mõistmaks nende olemasolu, funktsiooni ja tehnoloogilist arengut. Nende leidude asetamiseks laiemasse konteksti võrdlen rauaaja materjali 19. sajandi saagide ja asjakohaste etnograafiliste näidetega. Selle protsessi käigus olen tuvastanud mitu eset, mis toetavad minu hüpoteesi: et saed olid Eesti alal rauaajal tõepoolest olemas ja kasutusel.
Saagidel endal on aga märksa pikem ajalugu. Varaseimad näited pärinevad eelajaloolisest ajast, mil need olid valmistatud kivist ja muudest mittemetallilistest materjalidest. Olukord muutus metallitöötlemise levikuga: vase ja pronksi kasutuselevõtt võimaldas luua vastupidavamaid ja tõhusamaid saage, mida illustreerivad selgelt näited Vana-Egiptusest. Hilisemad edusammud raua- ja terasetallurgia vallas muutsid saagide disaini, efektiivsust ja igapäevast kasutamist veelgi.
Asetades Eesti leiud sellesse laiemasse tehnoloogilisse arengusse, püüan näidata mitte ainult seda, milliseid saetüüpe rauaajal võidi kasutada, vaid ka seda, kuidas need peegeldavad pikaajalist järjepidevust ja muutusi puidutöötlemistraditsioonides.

Selles diplomitöös uurin metallitöötlustehnikaid, mis on seotud metallinkrustatsiooniga, pöörates erilist tähelepanu terasinkrustatsioonile. Lähenen teemale nii praktilisest kui ka ajaloolisest vaatenurgast, soovides mõista mitte vaid seda, kuidas neid tehnikaid rakendati, aga ka, kuidas need aja jooksul arenesid. Arhiivimaterjalid aitavad mul jälgida nende tausta ja kasutamist.
Analüüs põhineb arheoloogiliste leidude valikul: kaheksa eset pärinevad Tallinna Ülikooli arheoloogiakogust, kolm Tartu Ülikooli arheoloogiakogust, kaks Eesti Rahva Muuseumist ja üks Tallinna Linnamuuseumist. Uurimistöö praktilise poole tarbeks toetun ka teaduskirjandusele, tehnilistele käsiraamatutele ja õppevideotele, mis demonstreerivad metallinkrustatsiooni meetodeid.
Kokkuvõttes võimaldavad need allikad mul saada selgema pildi metallinkrustatsiooni taga olevatest tehnoloogilistest ja käsitöötraditsioonidest ning rollist ajaloolises metallitöötluses.

Hetkel kirjutan magistritööd, mis keskendub granulatsioon- ja filigraanehetele Eestis 8.–13. sajandil. Praeguseks olen tuvastanud 58 nende tehnikate abil valmistatud eset ning väikese hulga võrdlusnäiteid väljastpoolt Eestit.

Suurem osa Eesti materjalidest asub Eesti Ajaloomuuseumis ja Tallinna Arheoloogia Instituudi arhiivis, kus säilitatakse valdavat osa Eesti arheoloogilistest kogudest.

Uurin nii filigraani kui ka granulatsiooni tehnoloogilisi aspekte – kuidas neid tehnikaid teostati – kui ka laiemaid kultuurilisi ja ajaloolisi kontekste, milles need arenesid. Pärast uurimistöö valmimist avaldan tulemused sellel veebilehel.